Briti ansambel Renaissance on tegelikult juba rokiklassika. Natuke unustatud, veidi alahinnatud, kuid kelle hitid on tänaseni surematud.
Renessanss: algus
Selle ainulaadse meeskonna loomise kuupäevaks peetakse 1969. aastat. Muusikute Keith Relfi (harf) ja Jim McCarthy (trummid) väikesel kodumaal Surrey linnas loodi rühmitus Renaissance. Koosseisu kuulusid ka Relfi õde Jane (vokaal) ja endine Nashville Teensi klahvpillimängija John Hawken.
Katsetajad Macarty ja Relf püüdsid läbitungiva naisvokaali taustal kombineerida selliseid pealtnäha täiesti erinevaid muusikastiile: klassika, rokk, folk, jazz. Kummalisel kombel see neil õnnestus. Selle tulemusena on sellest saanud nende tunnusjoon, mis eristab seda gruppi paljudest teistest traditsioonilist rokki mängivatest.
Rokkbänd, mis kasutab orkestratsiooni, kõige laiemat vokaalivalikut ja traditsioonilisi rokiinstrumente – rütm, basskitarrid ja trummid –, see oli tõesti midagi uut, originaalset kogenud heavy metali austajatele.
Nende esimene album «Renessanss" ilmus 1969. aastal ja äratas kohe nii kuulajate kui kriitikute tähelepanu. Meeskond alustab edukat ringreisitegevust, kogudes hõlpsalt suuri kohti.
Kuid nagu peaaegu alati juhtub, hakkas grupp teise albumi "Illusion" salvestamise alguseks lagunema. Kellelegi ei meeldinud igavesed lennud, keegi tõmbus raskema muusika poole ja keegi tundis end lihtsalt kramplikult.
Ja kõik oleks võinud niisama lõppeda, kui meeskonda poleks tulnud uusi liikmeid. Esiteks oli see kitarrist/laulukirjutaja Michael Dunford, kellega koos bänd salvestas oma teise albumi Illusion.
renessanss. Jätkamine
Rühm tegi läbi mitmeid koosseisumuutusi: Relph ja tema õde Jane lahkusid grupist ning McCarthy kadus peaaegu pärast 1971. aastat. Uus koosseis moodustati bassimees John Campi, klahvpillimängija John Tauti ja trummar Terry Sullivani ning ooperitausta ja kolme oktaavi ulatusega lauljanna Annie Haslami ümber.
Nende esimene selle koosseisuga album Prologue, mis ilmus 1972. aastal, oli ambitsioonikam kui esialgne koosseis. See sisaldas laiendatud instrumentaallõike ja Annie hüppeliselt vokaalt. Tõeline läbimurre loovuses on aga nende järgmine plaat – 1973. aastal välja antud "Ashes are Burning", mis tutvustas kitarrist Michael Dunfordi ja külalisliiget Andy Powelli.
Nende järgmine singel, mille salvestas Sire Records, oli palju ehedama laulukirjutamisstiiliga ning täis aktuaalseid ja müstilisi sõnu. Fännide arv kasvas pidevalt, nende kompositsioonid kõlasid mõlemal pool Atlandi ookeani.
Renessanss uues rollis
Renessanss sai populaarseks, algas ringreis. Uueks ideeks sai ka koostöö New Yorgi sümfooniaorkestriga. Kontserte peeti erinevates kohtades ja isegi kuulsas Carnegie Hallis.
Grupi ambitsioonid kasvasid kiiremini kui tema publik, mille keskmes oli Ameerika idarannik, eriti New York ja Philadelphia. Nende uus album Scheherazade and Other Stories (1975) oli üles ehitatud umbes 20-minutilisele pikendatud komplektile rokkbändile ja orkestrile, mis rõõmustas bändi fänne, kuid kahjuks ei lisanud uusi albumeid.
Järgmine live-album, mis salvestati New Yorgi kontserdil, kordas nende varasemat materjali, sealhulgas Scheherazade süiti. Ta muutus fännide meelest vähe ja näitas vaid, et grupi areng oli lakanud, meeskonna sees oli tekkinud loominguline kriis.
Ja grupi kaks järgmist albumit ei leidnud uusi kuulajaid. 70. aastate lõpuks hakkas Renaissance mängima ülitrendikat, ikoonilist punkrokki.
80ndad. Rühma tegevus jätkub
80ndate alguses ilmus veel mitu albumit. Need pole enam nii aktuaalsed ega paku huvi nii kuulajatele kui ka kommertspakkumistele.
Rühmas algavad tülid, jõukatsumine ja see jaguneb kõigepealt kaheks, sama nimega. Seejärel, olles lõhki räsitud liikmete omavahelistest vaidlustest, kaubamärgivaidlustest ja loomingulisest kriisist, lakkab grupp üldse olemast. Käisid jutud, et "Renessansi" asutajad kavatsevad käivitada uue projekti vanas esituslaadis. Sel etapil jäi see kõik kuulujuttudeks.
Bändi naasmine muusikaareenile
Tavapäraselt plaanivad laiali läinud bändid oma esialgset edu korrata. Nii otsustas Renaissance naasta aastal 98. Nad said taas kokku, et salvestada uus album "Toscana", mis ilmus 3 aastat hiljem, aastal 2001. Aasta hiljem aga kordus kõik uuesti: grupp läks laiali.
Ja alles 2009. aastal taaselustasid Dunford ja Haslam meeskonna, valades sellesse uut verd. Sellest ajast peale on bänd tuuritanud ja uusi albumeid salvestanud. Kahjuks suri 2012. aastal üks vanimaid liikmeid: Michael Dunford. Kuid grupp elab edasi.
2013. aastal salvestati veel üks stuudioalbum "Grandine il vento". Ja ometi võib grupi ja üldse roki kullafondi nimetada muusikute varaseks loominguks, mis tõi neile maailmakuulsuse.
