Portishead on Briti bänd, mis ühendab endas hip-hopi, eksperimentaalset rokki, jazzi, lo-fi elemente, ambienti, lahedat jazzi, live-pillide kõla ja erinevaid süntesaatoreid.
Muusikakriitikud ja ajakirjanikud on rühmitust sidunud terminiga "trip-hop", kuigi liikmetele endile sildistamine ei meeldi.
Portisheadi grupi ajalugu
Rühm ilmus 1991. aastal Inglismaal Bristoli linnas Atlandi ookeani Bristoli lahe rannikul. Bändi nimi Portishead on geograafilist päritolu.
Portishead (Portishead) - väike naaberlinn Bristol, 20 kilomeetrit lahe poole. Üks grupi liikmetest ja selle looja Geoff Barrow veetis seal oma lapsepõlve ja rikkaliku muusikaelu.
Grupp koosneb kolmest britist – Jeff Barrow, Adrian Utley ja Beth Gibbons. Igaühel oma elu- ja muusikakogemus. Pean ütlema, et väga erinev.
Geoff Barrow - tema muusikaline elu algas umbes 18-aastaselt. Noorest Jeffist sai noortebändide trummar, ta sattus peole ja asus peagi tööle Coach House Studios helitehniku ja heliprodutsendina. Töötas miksimise, masterdamise, arranžeerimise kallal.
Seal kohtus ta Massive Attackiga, trip-hopi žanri vanematega. Ta kohtus ka trip-hopi pioneeri Trickyga, kellega ta hakkas koostööd tegema - produtseeris oma loo albumile “Sickle Cell”. Kirjutas Rootsi lauljale Neneh Cherryle loo "Somedays" albumilt "Homebrew". Jeff on palju produtseerinud sellistele bändidele nagu Depeche Mode, Primal Scream, Paul Weller, Gabrielle.
Ühel päeval astus Jeff Barrow pubisse ja kuulis naishäält, kes laulis uskumatult Janis Joplini laule. Laulmine tabas teda hingepõhjani. See oli Beth Gibbons. Nii sündis Portishead.
Beth Gibbons kasvas üles Inglismaa talus koos oma vanemate ja õega. Ta võis tunde koos emaga plaate kuulata. 22-aastaselt mõistis Beth, et tahab saada lauljaks ja läks õnne otsima Bristoli. Seal hakkas tüdruk baarides ja pubides laulma.
80ndatel tuli Inglismaale Bristoli sadamalinna sisserändajaid erinevatest riikidest – aafriklasi, itaallasi, ameeriklasi, hispaanlasi ja iirlasi. Immigrandi elu pole kunagi kerge. Inimesed pidid oma tundeid kunsti kaudu väljendama.
Seetõttu hakkas kujunema omapärane kultuurikeskkond. Seal mainiti esmakordselt põrandaaluse artisti Banksy nime. Ilmus suur hulk muusikalise saatega restorane ja baare, peeti festivale, kus iga rahvas mängis oma muusikat.
Portisheadi ainulaadse stiili kujundamine
Reggae, hip-hop, džäss, rokk, punk - kõik see segamini, tekkisid rahvusvahelised muusikarühmad. Nii tekkis melanhoolia, sünguse ja samas särava vaimsuse poolest kuulus “Bristoli sound”.
Just selles keskkonnas alustasid Geoff Barrow ja Beth Gibbons oma loomingulist koostööd. Jeff on helilooja ja arranžeerija ning Beth kirjutab sõnad ja loomulikult laulab. Esimene asi, mida nad tegid ja maailmale näitasid, oli lühifilm "To Kill a Dead Man" koos täielikult nende loodud heliribaga.
Seal kõlas esimest korda lugu nimega “Sour Times”. Film põhineb armastus-spiooni lool, mis on filmitud art-house filmi stiilis. Beth ja Jeff mängisid filmis rolle ise, otsustades, et keegi ei saa seda tööd paremini teha kui nemad.
Pärast filmi märkas neid Go! Records ja alates 1991. aastast hakati neid ametlikult nimetama Portisheadiks.
Nii sündis Portisheadi esimene album Dummy. See sisaldas 11 lugu:
1.Müsteronid
2. Hapud ajad
3. Võõrad
4. See võib olla magus
5.Rändav täht
6. See on tulekahju
7. Tuim
8.Teed
9. Pjedestaal
10.Küpsis
11 Glory Box
Sel hetkel on Portisheadil kolmas liige – jazzkitarrist Adrian Utley. Lisaks annab albumi loomisele suure panuse helitehnik Dave McDonald oma State Of The Art salvestusstuudioga.
Adrian Utley on produtsent ja džässi live-kitarrist, kes on töötanud koos paljude jazzartistidega, nagu Arthur Blakey (trummar ja jazzbändi juht), John Patton (džässpianist).
Atli on kuulus ka oma vanaaegsete muusikariistade ja helitehnika kollektsiooni poolest.
Grupi Portishead muusikud osutusid väga häbelikeks inimesteks, kellele ei meeldi hype ja ajakirjandus. Nad keeldusid intervjuudest, nii et minge!
Records pidi oma reklaamile lähenema teise nurga alt – nad andsid välja mõned ebatavalised klipid, mis äratasid avalikkuses huvi.
Muusikaajakirjandus hindas nende debüüti lõpuks 1994. aastal.
Portisheadi lood hakkasid muusikaedetabelites asuma. Singli “Sour Times” võttis üle MTV, misjärel ilmus album suurel hulgal. Rolling Stone nimetab "Dummy" suureks muusikasündmuseks
Portishead 90ndad
Pärast Mercury muusikaauhinna saamist algab töö bändi teise albumiga. Album ilmus 1997. aastal ja sai tuntuks kui Portishead. Kriitikute poolt elektroonilise muusika Billie Holidayks kutsutud Bethi lummava hääle, kitarrist Utley uskumatu oskus võidab veelgi suurema publiku südamed.
Lindistustel esinevad tromboon (J.Cornick), viiul (S.Cooper), orel ja klaver (J.Baggot), aga ka metsasarved (A.Hague, B.Waghorn, J.Cornick). Album võeti kriitikute poolt soojalt vastu ning peagi läks bänd tuurile Suurbritannias, Euroopas ja USA-s.
Portisheadi albumi lood on järgmised:
1. Kauboid
2. Kõik minu
3.Tagamata
4. Poolpäevane sulgemine
5. Üle
6. Ümisemine
7. Leinaõhk
8. Seitse kuud
9. Ainult sina elektriline
10. Elysium
11 Lääne silmad
1998. aastal salvestas Portishead uue albumi Pnyc. See album on live-album, mis koosneb salvestustest grupi esinemistelt erinevatest Euroopa ja Ameerika linnadest. Siin ilmub muusikute keelpilli- ja puhkpillirühm. Uute salvestiste heli mastaapsus ja sensuaalsus rõõmustavad muusikasõpru. Albumist saab vaieldamatu edu ja edu.
Portisheadi eristab oma loomingus eriline perfektsionism, mistõttu ilmselt kuni 2008. aastani neil uut muusikat ei olnud. Bristoli grupi fännid ootasid aga albumi “Kolmas” ilmumist.
Kaasas lood:
1.Vaikus
2.Jahimees
3.Nylon Smile
4. The Rip
5.Plast
6. Jätkame
7. Sügav vesi
8 kuulipilduja
9.Väike
10 maagilist ust
11.Liidid
Edaspidi jätkus grupi loominguline karjäär kontsertidega üle maailma kuni 2015. aastani. Uusi albumeid polnud.
