Vähesed rokkmuusikud on olnud nii kuulsad ja mõjukad kui Neil Young. Alates sellest, kui ta 1968. aastal Buffalo Springfieldi bändist lahkus, et alustada soolokarjääri, on Young kuulanud ainult oma muusat. Ja muusa rääkis talle erinevaid asju. Harva on Young kasutanud sama žanri kahel erineval albumil.
Ainus, mis madalaks jäi, oli tema muusika kvaliteet, meisterlik kitarrimäng ja lugude emotsionaalne rikkus.
Artistil oli kaks domineerivat muusikastiili – õrn folk ja kantrirokk (mida on kõige selgemalt kuulda Youngi loomingus 1970. aastatel). Ent sama eduga võis Young süveneda bluusi, elektroonikasse ja isegi rockabillysse.
Vaatamata oma tohutule heli- ja mõjuvalikule jätkas Young arenemist, kirjutades uusi laule ja uurides uut muusikat. Muusik on uutele muusikastiilidele väljakutseid esitanud juba üle 50 aasta. Sundides noori muusikuid tema jälgedes käima.
Neil Youngi loomingulise tee algus
Neil Young sündis 12. novembril 1945 Kanadas Torontos. Pärast vanemate lahutust kolis ta koos emaga Winnipegi. Muusiku isa oli spordiajakirjanik.
Young hakkas muusikaga tegelema juba keskkoolis. Ta mitte ainult ei mänginud garaažiroki sellistes bändides nagu Squires, vaid tal õnnestus mängida ka kohalikes klubides ja kohvikutes. Nii kohtus ta Stephen Stillsi ja Johnny Mitchelliga.
1966. aastal liitus muusik Mynah Birdsiga. Selles esinesid ka bassimees Bruce Palmer ja Rick James. Rühm aga edu ei leidnud. Seetõttu sõitis pettunud Young oma Pontiaciga Los Angelesse, võttes Palmeri toetuseks.
Vahetult pärast seda, kui poisid Los Angelesse jõudsid, kohtusid nad Stillsiga ja moodustasid oma bändi Buffalo Springfield. Bändist sai kiiresti California folkroki skene üks liidreid.
Vaatamata Buffalo Springfieldi edule kannatasid bändi liikmete seas pinged. Young proovis mitu korda grupist lahkuda, enne kui lõpuks bändist lahkus.
Esimesed mõtted Neil Youngi soolokarjäärist
Neil Young mõtles sel ajal tõsiselt soolokarjäärile ja palkas oma mänedžeriks Elliot Robertsi. Peagi sõlmiti nendega leping Reprise Recordsiga, kus Young andis 1969. aasta alguses välja oma debüütalbumi.
Albumi ilmumise ajaks oli Young juba alustanud mängimist kohaliku bändiga Rockets. Selles esinesid kitarrist Danny Witten, bassimees Billy Talbot ja trummar Ralph Molina.
Young soovitas bändi ümber nimetada Crazy Horse'iks. Ta palus muusikutel end teise albumi Everybody Knows This Is Nowhere salvestamisel toetada. Vaid kahe nädalaga salvestatud plaat saavutas kiiresti "kuldse" staatuse.
Pärast salvestamise lõpetamist liitus Young Stillsi ja bändiga nende kevadalbumil Déjà Vu (1970). Sellest koostööst hoolimata jätkas Young aga sooloartistina.
Ta andis 1970. aasta augustis välja sooloalbumi After the Gold Rush. Album koos selle juurde kuuluva singliga Only Love Can Break Your Heart tegi Neil Youngist soolotähe ja tema populaarsus ainult kasvas.
Crosby, Stills, Nash & Young
Kuigi kollektiiv Crosby, Stills, Nash & Young oli väga edukas, ei suutnud muusikud stabiilselt töötada ja lõpetasid koos töötamise 1971. aasta kevadel.
Järgmisel aastal andis Young välja oma esimese albumi, mis tõusis riigi edetabelite esikohale. Harvest albumil oli ka esimene ja ainus singel Heart of Gold. Selle asemel, et leppida oma eduga, otsustas muusik seda ignoreerida ja andis ootamatult välja filmi "Teekond minevikku". Nii film kui ka selle heliriba pälvisid kohutavaid hinnanguid, nagu ka 1973. aasta live-album Time Fades Away koos The Stray Gatorsiga.
Nii "Teekond minevikku" kui ka "Aeg hääbub" andsid märku, et Young on jõudnud oma elus pimedasse perioodi, kuid need teosed olid vaid jäämäe tipp.
Pärast endise kolleegi Danny Witteni surma salvestas Neil Young 1972. aastal tumeda albumi nimega Tonight's the Night. Siiski muutis muusik toona plaadi väljaandmise osas meelt. Selle asemel lasi ta välja On the Beach. Siiski kuulsid fännid 1975. aastal filmi Tonight's the Night.
Selleks hetkeks oli Young oma depressioonist juba üle saanud ja naasnud normaalse elu juurde.
Neil Youngi naasmine tegevusse
1979. aastal ilmus album Live Rust ja salvestus Rust Never Sleeps. Album taastas Youngile tema endise hiilguse. Vaatamata sellisele edule otsustas muusik siiski riskida. Juba 1981. aastal ilmus raskeroki album Re*Ac*tor, mis sai negatiivseid hinnanguid. Pärast selle ilmumist lahkus Young plaadifirmast Reprise ja hakkas tegema koostööd idufirmaga Geffen Records. Siin lubati talle palju raha ja loomevabadust.
Oma positsiooni ära kasutades salvestas Neil Young 1982. aasta detsembris elektroonilise albumi Trans. Tema hääl salvestati arvuti vokooderi abil, mida kriitikud ei kiitnud. Teos pälvis "fännide" poolt negatiivseid hinnanguid ja hämmeldust.
Kümnendi jooksul andis Young välja kolm albumit, mis olid stiilikatsetused. 1985. aastal andis ta välja sarja Old Ways, millele järgnes järgmisel aastal uus teos Landing on Water.
Samuti naasis muusik oma vanasse plaadifirmasse Reprise. Tema esimene album pärast naasmist oli This Note for You.
Aasta lõpus salvestas ta taasühinemisalbumi bändiga Crosby, Stills & Nash nimega American Dream, mis pälvis negatiivseid hinnanguid.
Neil Youngi uus edu
American Dreami album osutus "ebaõnnetuseks" ja keegi ei lootnud isegi edasist edu. 1989. aastal ilmus aga album Freedom. Ta leidis ärilist edu peaaegu kõigis maailma nurkades.
Umbes samal ajal, kui album ilmus, sai Youngist indie rocki ringkondades populaarne esineja. 1989. aastal osales ta tribüütalbumil The Bridge. Järgmisel aastal ühines Young taas Crazy Horse'iga Ragged Glory nimel. Sellest albumist sai muusikute loovuse tipp, olles pälvinud viimase 20 aasta jooksul kiiduväärt arvustusi.
Albumi toetuseks ringreisile palkas Young ansambli Sonic Youth. Nii sai ta rokiringkondades kuulsaks.
Just pärast tuuri algust hakati Neil Youngi positsioneerima alternatiivse ja grunge rocki eellaseks. Kuid peagi loobus muusik mõttest esitada hard rocki. Young andis Harvest Moon välja 1992. aastal. Sellest sai tema 1972. aasta "läbimurde" otsene jätk.
Järgmisel aastal andis muusik välja albumi Sleeps with Angels, mida kitsastes ringkondades ülistati meistriteoseks. Pärast selle ilmumist hakkas Young mängima koos Pearl Jamiga. Albumi salvestamine selle grupiga Seattle'is 1995. aasta alguses. Sellest tulenev Mirror Balli salvestus pälvis positiivseid hinnanguid. Kuid müügi osas osutus kõik palju kahetsusväärsemaks.
2000. aastate algus
2000. aasta kevadel ilmus uus sooloalbum Silver & Gold. Detsembris anti välja DVD nimega Red Rocks Live, mis sisaldas 12 lugu.
Youngi järgmine töö oli ehk tema kõige ambitsioonikam ja kontseptuaalsem album elust Greendale’i-nimelises väikelinnas.
2005. aasta alguses diagnoositi Youngil potentsiaalselt surmaga lõppev ajuaneurüsm. Ravi ei mõjutanud aga muusiku loomingulist teed, kuna ta jätkas muusika salvestamist.
Samal aastal ilmus vastuoluline protestilaulude kogumik Living with War.
Young jätkas oma aktiivsuse tõusu alles 2017. aastal, kui ilmus Children of Destiny. Ka 2018. aastal andis Young välja kaks arhiivisalvestustest koosnevat plaati.
2018. aasta mais avaldas Young, et mängib Californias Crazy Horse'iga mõnda etendust. Kontserdid osutusid vaid “soojenduseks” Colorado albumi 2019. aastal salvestamisel.
