Kiirus ja agressiivsus – need on terminid, millega grindcore bändi Napalm Deathi muusikat seostatakse. Nende töö ei ole nõrganärvilistele. Isegi kõige innukamad metalmuusika tundjad ei suuda seda välkkiiretest kitarririffidest, jõhkrast urisemisest ja lööklainedest koosnevat müramüüri alati piisavalt tajuda.
Enam kui kolmekümneaastase eksisteerimise jooksul on rühmitus korduvalt avalikkusele tõestanud, et nendes komponentides pole neil tänapäevani võrdset. Raskemuusika veteranid andsid kuulajatele kümneid albumeid, millest paljudest on saanud selle žanri tõeline klassika. Uurime, kuidas arenes selle silmapaistva muusikalise kollektiivi loominguline tee.
Varajane karjäär
Hoolimata asjaolust, et Napalm Death sai maailmakuulsuse alles 80ndate lõpus, sai grupi ajalugu alguse kümnendi alguses. Meeskonna moodustasid 1981. aastal Nicholas Bullen ja Miles Rutledge. Rühma asutamise ajal olid selle liikmed vaid 13- ja 14-aastased.
See ei takistanud teismelisi raskest muusikast haaramast, mis sai nende jaoks eneseväljendusviisiks. Pealkiri viitab kuulsale liinile sõjavastasest filmist Apocalypse Now. Hiljem seotakse fraas "surma napalm" lahutamatult igasuguse sõjalise tegevuse hukkamõistmisega ja sellest saab patsifistlike vaadete loosung.
Pole üllatav, et Briti undergroundis populaarne anarho-punk avaldas Napalm Deathi loomingu varases staadiumis suurimat mõju. Mässumeelsed laulusõnad, provokatiivne välimus ja toores kõla sümpatiseerisid liikmele, kes vältis igasugust seost kommertsmuusikaga. Loometegevuse esimesed aastad viisid aga vaid mõne kontserdini ja mitmete "toorete" demode väljaandmiseni, mis ei leidnud kuulsust isegi anarho-pungi austajate seas.
Napalm Deathi täielik debüüt
Kuni 1985. aastani püsis rühm umbusalduses. Alles siis alustasid Bullen, Rutledge, Roberts ja nendega ühinenud kitarrist Damien Errington tõsiseid loomingulisi otsinguid. Bänd muutub kiiresti trioks, misjärel hakatakse kätt proovima metal- ja hardcore punkmuusika ekstreemsetes žanrites, ületades kõige ootamatumaid muusikalisi suundi.
1986. aastal toimus esimene suurem Napalm Deathi kontsert, mis toimus nende kodumaal Birminghamis. Grupi jaoks saab sellest “aken maailma”, tänu millele hakati meeskonnast tõsiselt ja pikalt rääkima.
1985. aastal liitus grupiga Mick Harris, kellest sai grindcore’i ikoon ja bändi muutumatu liider veel aastakümneteks. See on see inimene, kes leiutab tehnika, mida nimetatakse lööklöögiks. Enamik metallitrummareid hakkab seda laialdaselt kasutama.
Harris mõtles välja ka termini “garindcore”, mis sai iseloomulikuks muusikale, mida Napalm Death uuenenud koosseisus esitama hakkas. 1987. aastal toimus grupi debüütväljaanne nimega Scum. Plaadil oli üle 20 loo, mille kestvus ei ületanud 1-1,5 minutit. Need olid hoogsad kompositsioonid, mis loodi hardcore’i mõjul.
Samas ületas kitarride kõla, agressiivne esitus ja vokaal klassikalist hardcore’i kordades. See oli raskemuusikas uus sõna, mille mõju ei saa üle hinnata. Vaid aasta hiljem ilmub samas vaimus raamat From Enslavement To Obliteration. Kuid juba 1990. aastal toimusid esimesed tõsised muutused.
Barney Greenway saabumine
Pärast kahte esimest albumit bändi koosseis muutub. Tulemas on sellised ikoonilised tegelased nagu kitarrist Mitch Harris ja vokalist Barney Greenaway. Viimasel oli kindel kogemus death metal bändis Benediction, mis mängis olulist rolli Napalm Deathi kõla muutmisel.
Juba järgmisel albumil, Harmony Corruption, loobus bänd leiutatud grindcore’ist death metali kasuks, mille tulemusena muutus muusikaline komponent palju traditsioonilisemaks. Laulud on leidnud oma tavapärase pikkuse, samas kui tempo on muutunud mõõdetuks.
Napalm Deathi meeskonna edasine töö
Järgmise kümne aasta jooksul eksperimenteeris grupp aktiivselt žanritega, liikudes teatud hetkel täielikult industriaalse poole. Fännid selgelt ei hinnanud sellist ebakindlust, mille tagajärjel kadus rühm radarilt.
Ka sisekonfliktid ei läinud kasuks. Mingil hetkel lahkus Napalm Death Barney Greenwayst. See oli lihtsalt tema lahkumine lühiajaline, nii et peagi ühines rühm uuesti tavapärases koosseisus.
Napalmi surma tagasitulek juurte juurde
Napalm Deathi tõeline naasmine grindcore’i rüppe juhtus alles 2000. aastal. Ilmub väljaanne Enemy Of The Music Business, millel bänd andis tagasi oma kiire heli, mis ülistas neid juba 80ndatel.
Koos Barney vokaaliga, millel oli ainulaadne guturaalne kõla, mis andis muusikale eriti jõhkra kõla. Võttes uue kursi, andis Napalm Death välja sama agressiivse kavereid sisaldava albumi Leaders Not Followers, Part 2, mis sisaldab kavereid möödunud aastatest tuntud punk-, thrash-metal- ja crossover-hittidest.
2006. aastal andsid muusikud välja Laimukampaania ajaloo ühe parima väljalase, milles muusikud rääkisid rahulolematusest valitsuse liigse religioossusega.
Album tekitas rahvusvahelist pahameelt ja pälvis miljonite kuulajate tähelepanu. 2009. aastal ilmus veel üks äriliselt edukas album. Selle nimi on Time Waits For No Slave. Album on säilinud samas stiilis nagu tema eelkäija. Sellest ajast alates on rühmitus välja andnud veel mitu plaati. Nad vältisid juba varasemaid eksperimente, rõõmustades fänne stabiilsusega.
Napalmi surm täna
Vaatamata raskustele jätkab rühm aktiivset loomingulist tegevust, andes välja ühe albumi teise järel. Ja oma karjääri jooksul pole muusikud kordagi oma haaret kaotanud. Poisid hämmastab jätkuvalt lõputu energialaenguga. Vanus ei saanud muusikutele takistuseks. Nad pole end reetnud ka pärast enam kui kolmekümneaastast grupi ajalugu.
Varsti on Napalm Death tagasi stuudios, et anda meile veel üks hämmastav väljaanne.
2020. aastal esilinastus LP Throes Of Joy In The Jaws Of Defeatism. Tuletame meelde, et see on Briti grindcore-bändi kuueteistkümnes stuudiokogumik. Albumi miksis Century Media Records. Tegemist on esimese stuudioalbumiga viimase viie aasta jooksul alates Apex Predator - Easy Meat ilmumisest 2015. aastal.
2022. aasta veebruari alguses ilmus mini-LP Resentment Is Always Seismic – A Final Throw Of Throes. EP on omamoodi järg Briti grindcore bändi Throes Of Joy In The Jaws Of Defeatism uusimale täispikale LP-le.
“Oleme juba pikka aega unistanud millegi sellise välja andmisest. Olen kindel, et meie fännid võtavad kompositsioonid omaks, sest need on salvestatud nende aegade vaimus, mil me alles hakkasime looma…” kirjutavad artistid.
