Dokken on Ameerika bänd, mille asutas 1978. aastal Don Dokken. 1980. aastatel sai ta kuulsaks oma kaunite kompositsioonidega meloodilise hard rocki stiilis. Tihti nimetatakse rühma ka sellist suunda kui glam metal.
Hetkel on Dokkeni albumeid üle maailma müüdud üle 10 miljoni eksemplari. Lisaks nimetati live-album Beast from the East (1989) Grammy auhinnale parima raskemetalli esituse kategoorias.
Samal 1989. aastal rühmitus laiali läks, kuid mõne aasta pärast jätkasid nad tegevust. Rühm Dokken eksisteerib ja esineb kontsertidega tänaseni (eelkõige on 2021. aastal kavas mitmeid esinemisi).
Muusikaprojekti Dokken algusaastad
Rokkbändi asutajat kutsutakse Don Dokkeniks (ja on üsna selge, kust ta nimi pärineb). Ta sündis 1953. aastal USA-s Los Angeleses (California). Ta on päritolult norralane, tema isa ja ema on pärit Skandinaavia linnast Oslost.
Don alustas rokkbändides vokalistina esinemist juba 1970. aastate lõpus. Ja 1978. aastal oli ta juba hakanud kasutama nime Dokken.
1981. aastal õnnestus Don Dokkenil äratada kuulsa Saksa produtsendi Dieter Dirksi tähelepanu. Dieter otsis asendajat Scorpionsi vokalisti Klaus Meine'ile, kuna tal oli probleeme häälepaeltega ja ta vajas keerulist operatsiooni. Lõpuks tundis Dirks, et Dokken on sobiv kandidaat.
Ta pidi osalema Scorpions Blackouti albumi loomises, millest sai hiljem ülemaailmne hitt. Mitu lugu salvestati tegelikult Dokkeni vokaaliga. Kuid Klaus Meine naasis pärast operatsiooni väga kiiresti rühma. Ja Dokkeni kui vokalisti polnud enam vaja.
Siiski otsustas ta siiski oma võimalust kasutamata jätta ja näitas Dirksile oma laule. Saksa tootjale need üldiselt meeldisid. Ta lasi isegi Donil kasutada stuudio seadmeid oma demode loomiseks. Tänu nendele demodele sai Dokken sõlmida lepingu Prantsuse stuudioga Carrere Records.
Siis kuulusid gruppi Dokken lisaks grupi asutajale juba George Lynch (kitarrist), Mick Brown (trummar) (mõlemad mängisid varem vähetuntud bändis Xciter) ja Juan Croissier (basskitarrist).
Rühma "kuldne" periood
Bändi esimene album, mis ilmus Carrere Recordsi alt, kandis nime Breaking the Chains.
Kui rokkbändi liikmed 1983. aastal Euroopast USA-sse naasid, otsustasid nad albumi USA turule uuesti välja anda. See sai teoks Elektra Recordsi toel.
Selle albumi edu osariikides oli tühine. Aga järgmine stuudioalbum Tooth and Nail (1984) osutus võimsaks ja tegi silmad ette. Ainuüksi USA-s on müüdud üle 1 miljoni eksemplari. Ja Billboard 200 edetabelis suutis album võtta 49. positsiooni. Plaadi hittide hulgas olid sellised kompositsioonid nagu Into the Fire ja Alone Again.
Novembris 1985 esitles heavy metal bänd Dokken järjekordset imelist albumit Under Lock and Key. Samuti ületas see 1 miljoni müüdud eksemplari. Samuti saavutas see Billboard 200 edetabelis 32. koha.
See album koosnes 10 laulust. See sisaldas selliseid lugusid nagu: It's Not Love ja The Hunter (välja antud eraldi singlina).
Kuid Dokkeni edukaim LP on Back for the Attack (1987). Tal õnnestus võtta Billboard 13 edetabelis 200. Ja üldiselt müüdi seda albumit üle 4 miljoni eksemplari üle maailma. Ja siin tulevadki mängu hard rocki meistriteosed nagu Surma suudlus, Night by Night ja Dream Warriors. Viimane lugu kõlas endiselt slasher-filmi A Nightmare on Elm Street 3: Dream Warriors peateema.
Grupi lagunemine
Kitarrist George Lynchi ja Don Dokkeni vahel olid tõsised isiklikud ja kunstilised erinevused. Ja see lõppes sellega, et 1989. aasta märtsis teatas muusikagrupp oma kokkuvarisemisest. Kahetsusväärne on see, et tegelikult juhtus see populaarsuse tipul. Tõepoolest, ei Dokken ega Lynch ei suudaks tulevikus selle sama Back for the Attacki albumi edule ligilähedalegi.
Bändi live-LP Beast idast sai omamoodi hüvastijätuks "fännidega". See salvestati Jaapani ringreisil ja ilmus 1988. aasta novembris.
Dokkeni rühma edasine saatus
1993. aastal oli paljudele Dokkeni grupi fännidele rõõmusõnum – Don Dokken, Mick Brown ja George Lynch said taas kokku.
Peagi andis veidi eakas grupp Dokkeni välja ühe live-albumi One Live Night (salvestatud 1994. aasta kontserdilt) ja kaks stuudioplaati – Dysfunctional (1995) ja Shadow Life (1997). Nende müügitulemused olid juba märksa tagasihoidlikumad. Näiteks ilmus album Dysfunctional, mille tiraaž oli vaid 250 tuhat eksemplari.
1997. aasta lõpus lahkus Lynch taas Dokkeni koosseisust ja tema asemele tuli muusik Reb Beach.
Järgmise 15 aasta jooksul andis Dokken välja veel viis LP-d. Need on Hell to Pay, Long Way Home, Erase Slate, Lightning Strikes Again, Broken Bones.
Huvitaval kombel peetakse neist edukaimaks filmi Lightning Strikes Again (2008). LP sai märkimisväärse hulga meelitavaid arvustusi ja alustas Billboard 133 edetabelis 200. Selle helialbumi peamine eelis on see, et sellel õnnestus saavutada nelja esimese plaadi rokkbändi materjali meenutav heli.
Dokkeni uusim väljalase
28. augustil 2020 esitles hard rocki ansambel Dokken pärast pikka pausi uut üllitist "The Lost Songs: 1978-1981". See on kogumik bändi kadunud ja varem avaldamata ametlikest teostest.
Selles kogumikus on vaid 3 lugu, millega grupi "fännid" varem tuttavad polnud – need on No Answer, Step Into The Light ja Rainbows. Ülejäänud 8 lugu nii või teisiti sai enne kuulda.
1980. aastate kuldsest koosseisust on gruppi jäänud vaid Don Dokken. Teda saadavad John Levin (peakitarrist), Chris McCarville (bassist) ja BJ Zampa (trummar).
