Ambient-muusika pioneer, glamrokkar, produtsent, uuendaja – Brian Eno on oma pika, produktiivse ja tohutult mõjuka karjääri jooksul kõigi nende rollide juurde jäänud.
Eno kaitses seisukohta, et teooria on olulisem kui praktika, pigem intuitiivne taipamine kui muusika läbimõeldus. Seda põhimõtet kasutades on Eno esitanud kõike pungist techno ja new age’ini.
Algul oli ta vaid klahvpillimängija ansamblis Roxy Music, kuid otsustas 1973. aastal bändist lahkuda ja andis koos King Crimsoni kitarristi Robert Frippiga välja atmosfäärilised instrumentaalalbumid.
Ta tegi ka soolokarjääri, salvestades art rocki albumeid (Here Come the Warm Jets ja Another Green World). 1978. aastal ilmunud murranguline album Ambient 1: Musicforairport andis oma nime muusikažanrile, millega Eno on väga tihedalt seotud, kuigi ta jätkas aeg-ajalt vokaaliga lugude avaldamist.
Temast sai ka väga edukas produtsent rokk- ja popartistidele ning bändidele nagu U2, Coldplay, David Bowie ja The Talking Heads.
Brian Eno esimene kirg muusika vastu
Brian Peter George St John le Baptiste de la Salle Ino (kunstniku täisnimi) sündis 15. mail 1948 Woodbridge'is (Inglismaa). Ta kasvas üles Suffolki maal USA õhujõudude baasiga külgnevas piirkonnas ja talle meeldis lapsepõlves "Marsi muusika".
See stiil kuulub bluusi ühte haru – doo-wop. Eno kuulas rokenrolli ka USA sõjaväeraadiost.
Kunstikoolis tutvus ta kaasaegsete heliloojate John Tilbury ja Cornelius Cardew, aga ka minimalistide John Cage'i, La Monte Youngi ja Terry Riley loominguga.
Kontseptuaalse maali ja heliskulptuuri põhimõtetest juhindudes alustas Eno katsetamist magnetofonidega, mida ta nimetas oma esimeseks muusikainstrumendiks, ning ammutas inspiratsiooni Steve Reichi orkestratsioonist teosest It's Gonna Rain ("It's gonna rain").
Liitudes Merchant Taylori avangardi trupiga, sattus ta vokalisti ka rokkbändi Maxwell Demon. Lisaks on Eno alates 1969. aastast Portsmouth Sinfonia klarnetist.
1971. aastal tõusis ta esile algupärase glambändi Roxy Music liikmena, mängides süntesaatorit ja töötledes bändi muusikat.
Eno salapärane ja toretsev kuvand, särav meik ja riietus hakkasid ohustama bändi ninamehe Bryan Ferry ülimuslikkust. Suhted muusikute vahel muutusid pingeliseks.
Pärast kahe LP väljaandmist (debüütalbum (1972) ja edukas For Your Pleasure (1973)) lahkus Eno Roxy Musicust. Kutt otsustas teha kõrvalprojekte, aga ka soolokarjääri.
Esimesed salvestused ilma ansamblita Roxy Music
Eno esimene album No Pussyfooting ilmus 1973. aastal Robert Frippi osalusel. Albumi salvestamiseks kasutas Eno tehnikat, mida hiljem nimetati Frippertronics.
Selle olemus seisnes selles, et Eno töötles kitarri silmustega viivituste ja pauside abil. Nii surus ta kitarri tagaplaanile, andes sämplitele vabad käed. Lihtsamalt öeldes asendas Eno live-instrumendid elektrooniliste helidega.
Peagi alustas Brian oma esimese sooloalbumi salvestamist. See oli eksperiment. Here Come the Warm Jets jõudis Ühendkuningriigi 30 parima albumi hulka.
Lühike periood Winkies võimaldas Enol esineda paljudes Ühendkuningriigi etendustes, hoolimata tema terviseprobleemidest. Vähem kui nädal hiljem sattus Ino pneumotooraksi (tõsine kopsuprobleem) tõttu haiglasse.
Pärast paranemist läks ta San Franciscosse ja juhtus nägema postkaarte, mis sisaldasid Hiina ooperit. Just see sündmus inspireeris Enot 1974. aastal kirjutama "Taking Tiger Mountain" (strateegia järgi). Nagu varemgi, oli album täis abstraktset popmuusikat.
Helilooja Brian Eno uuendus
1975. aastal juhtunud autoõnnetus, mis jättis Eno mitmeks kuuks voodihaigeks, viis tema ehk kõige olulisema uuenduseni – ambient-muusika loomiseni.
Kuna Eno ei saanud voodist tõusta ja stereot sisse lülitada, et summutada vihma heli, arvas ta, et muusikal võivad olla samad omadused nagu valgusel või värvil.
See kõlab väga arusaamatult ja abstraktselt, aga see on kogu Brian Eno. Tema uus muusika pidi looma oma atmosfääri, mitte andma ideed kuulajale edasi.
1975. aastal oli Eno juba pea ees ambient-muusika maailma sukeldunud. Ta andis välja oma murrangulise albumi Discreet Music, mis on esimene peatükk kümnest eksperimentaalsest albumist koosnevas sarjas. Eno on salvestanud oma teosed omaenda plaadifirmale Obscure.
Karjääri jätkamine
Eno naasis popmuusika juurde 1977. aastal looga Before and After Science, kuid jätkas eksperimenteerimist ambient-muusikaga. Ta salvestas muusikat filmidele. Need polnud päris filmid, ta kujutas ette süžeed ja kirjutas neile heliribasid.
Samal ajal sai Enost väga nõutud produtsent. Ta tegi koostööd Saksa bändiga Cluster ja ka David Bowiega. Viimasega töötas Eno kuulsa triloogia Low, Heroes and Lodger kallal.
Lisaks lõi Eno originaalse no-wave kogumiku pealkirjaga No New York ning 1978. aastal sõlmis ta pika ja viljaka liidu rokkbändiga The Talking Heads.
Tema silmapaistvus grupis suurenes, kui 1979. aastal ilmus lugu More Songs About Buildings and Food and Fear of Music. Bändi ninamees David Byrne nimetas peaaegu kõigi lugude eest isegi Brian Eno.
Kuid pingelised suhted teiste meeskonnaliikmetega kiirendasid Briani lahkumist grupist. Kuid 1981. aastal said nad uuesti kokku, et salvestada My Life in the Bush of Ghosts.
See teos sai kuulsaks tänu elektroonilise muusika ja ebatavalise löökpillimängu kombinatsioonile. Vahepeal jätkas Eno oma žanri viimistlemist.
Aastal 1978 andis ta välja Music for Airports. Album oli mõeldud lennureisijate rahustamiseks ja lendamise hirmust vabastamiseks.
Produtsent ja muusik
1980. aastal alustas Eno koostööd helilooja Harold Buddiga (The Plateaux of Mirror) ja avangardtrompetisti John Hasselliga.
Samuti töötas ta koos produtsent Daniel Lanois'ga, kellega koos lõi Eno 1980. aastate ühe äriliselt edukaima grupi - U2. Eno juhtis selle bändi salvestuste sarja, mis tegi U2-st väga lugupeetud ja populaarsed muusikud.
Sel kirglikul perioodil pühendus Eno jätkuvalt oma soolotööle, salvestades 1982. aastal loo On Land ning 1983. aastal kosmoseteemalise albumi Apollo: Atmospheres & Soundtracks.
Pärast seda, kui Eno produtseeris 1989. aastal John Cale'i sooloalbumi Words for the Dying, alustas ta tööd Wrong Way Up (1990) kallal. See oli üle paljude aastate esimene plaat, kus Briani vokaali kuulda sai.
Kaks aastat hiljem naasis ta sooloprojektidega The Shutov Assembly ja Nerve Net. Siis aastal 1993 tuli Neroli, Derek Jarmani postuumselt välja antud filmi heliriba. 1995. aastal meisterdati album ümber ja anti välja nime all Spinner.
Ino pole ainult muusik
Lisaks muusikatööle on Eno sageli töötanud ka muudes meediavaldkondades, alustades 1980. aasta vertikaalformaadis videoga Mistaken Memories of Medieval Manhattan.
Koos 1989. aasta kunstiinstallatsiooniga šintoistliku pühamu avamiseks Jaapanis ja Laurie Andersoni multimeediateosega Self-Preservation (1995) avaldas ta ka päeviku A Year with Swollen Appendices (1996).
Edaspidi lõi ta ka Generative Music I – audio introd koduarvutile.
1999. aasta augustis ilmus Sonora Portraits, mis sisaldab Eno varasemaid kompositsioone ja kaasasolevat 93-leheküljelist brošüüri.
1998. aasta paiku töötas Eno palju kunstiinstallatsioonide maailmas, ilmuma hakkasid tema installatsiooni heliribad, millest enamik anti välja piiratud koguses.
2000-id
Aastal 2000 lõi ta koos Saksa DJ Jan Peter Schwalmiga Jaapani muusikaväljaande Music for Onmyo-Ji jaoks. Duo saavutas ülemaailmse tunnustuse järgmisel aastal mänguga Drawn from Life, millega sai alguse Eno suhe Astralwerksi plaadifirmaga.
2004. aastal ilmunud The Equatorial Stars oli Eno esimene koostöö Robert Frippiga pärast Evening Stari.
Tema esimene soolovokaalalbum 15 aasta jooksul, Another Day on Earth, ilmus 2005. aastal, millele järgnes David Byrne’iga koostöös valminud Everything That Happens Will Happen Today.
2010. aastal sõlmis Eno lepingu plaadifirmaga Warp, kus andis välja albumi Small Crafton a Milk Sea.
Eno naasis oma salvestusstiili juurde koos Luxiga 2012. aasta lõpus. Tema järgmine projekt oli koostöö Underworldi Karl Hyde'iga. Valmis album Someday World ilmus 2014. aasta mais.
Eno naasis soolotöö juurde 2016. aastal The Shipiga, mis koosnes kahest pikast palast kogupikkusega 47 minutit.
Eno tegi kogu 2017. aasta jooksul koostööd pianist Tom Rogersoniga, mille tulemuseks oli album Finding Shore.
Enne Kuule maandumise 50. aastapäeva andis Eno 2019. aastal välja Apollo: Atmospheres & Soundtracksi ümbertöödeldud väljaande, mis sisaldab täiendavaid lugusid.
