Arno Hinchens sündis 21. mail 1949 Flaami Belgias, Oostendes.
Tema ema on rokenrolli armastaja, isa piloot ja mehaanik lennunduses, ta armastas poliitikat ja Ameerika kirjandust. Vanemate hobisid Arno siiski üle ei võtnud, sest teda kasvatasid osaliselt vanaema ja tädi.
1960. aastatel reisis Arno Aasiasse ja jäi mõneks ajaks Katmandusse. Samuti sai tema laulu kuulda Saint-Tropez's, Kreeka saartel ja Amsterdamis.
Esimest korda astus Arno lavale 1969. aastal Oostendes toimunud suvefestivalil. Pärast seda hakkas ta esinema ansambliga Freckle Face (1972–1975), kus ta mängis ka suupilli. Pärast grupi esimest ja ainsat albumit lahkus Arno bändist.
Muusik eelistas mitte enam gruppi, vaid duetti Paul Decouteriga nimega Tjens Couter. Nagu Freckle Face grupi puhul, kuulusid repertuaaris peamiselt rütmi- ja bluusiloomingud.
TC Matic Group
1977. aastal asutasid Arnaud ja Decouter koos Ferré Baeleni ja Rudy Cluetiga bändi TC Bland. Meeskond saavutas suhtelise kuulsuse ja reisis mööda Euroopat.
1980. aastal liitus grupiga Serge Feis ja nimi muudeti TC Maticiks.
Muusikutest said tolleaegse Euroopa roki uuendajad. Decooter lahkus peagi grupist ja tema asemel sai Jean-Marie Aerts. Viimasest sai Arno lähedane sõber.
Euroopa on alati rõõmustanud muusikuid nähes. TC Matic on esinenud Skandinaavias, Inglismaal, Prantsusmaal, Belgias, Hollandis ja Saksamaal.
1981. aasta suvel ilmus esimene omanimeline album.
Seejärel salvestasid nad plaadifirma EMI all veel mitu albumit, sealhulgas 1982. aastal L'Apache. Mõned laulud, nagu Elle Adore Le Noir või Putain Putain, on endiselt tolle aja peavooluloomingud.
Peagi alustas Arno soolokarjääri, andes 1986. aastal välja oma esimese albumi. Teos salvestati koos mõne kolleegiga TC Maticust ja produtseeris täielikult Arno. Enamasti laulis Arno laule inglise keeles.
Prantsuse lauludest on ainult Quest-ce que c'est? ("Mis see on?"). Quest-ce que c'est? - ainsad sõnad, mis tekstis on, kordas Arno mõne minuti jooksul laulust 40 korda.
Solo karjäär
Aastate jooksul erinevates bändides töötades on Arno saavutanud muusikamaastikul kindla maine. Tema annet esinejana tunnustati juba laialdaselt.
Oma veidi metsiku ja ekstsentrilise isiksuse poolest on ta üks tuntumaid artiste rokimaastikul. Seetõttu ei kogenud Arno oma uuel sooloteel olulisi probleeme, arenes üha enam.
1988. aastal andis ta välja oma teise albumi Charlatan. Arno laule esitati ikka peamiselt inglise keeles. Ta salvestas ka Le Bon Dieu – Belgia kuulsaima laulja Jacques Breli cover-versiooni.
Kaks aastat hiljem, pärast mõnda aega Pariisis elamist, andis ta välja albumi Ratata. Meeldejäävaim kompositsioon oli Lonesome Zorro – päikseline meloodia kombineerituna koorilaulja Beverly Browni häälega.
1991. aastal tegi Arnault kaasa oma kaaslase Marie-Laure Béraud’ albumile Tout Meise Gual.
Vaatamata soolokarjäärile töötas Arno siiski perioodiliselt erinevate bändidega. Ta lõi grupi Charles Et Les Lulus, kasutades selle nimeks oma keskmist nime Charles.
Ümbritsedes end kogenud muusikutega, salvestas Arno 1991. aastal samanimelise albumi.
1994: Arno Et les Subrovnicks
Pärast rühmitust Charles Et Les Lulus 1994. aastal lõi Arno uue grupi, mille ta nimetas Arno Et Les Subrovnicks. Ta on töötanud kolleegidega varasematest bändidest, sealhulgas Charles Et Les Lulus ja TC Matic.
Ka 1994. aastal kirjutas Arno prantslanna Marion Vernou filmile Nobody Loves Me (Personne Ne M'aime) muusika. Kinomaailm pole talle võõras, 1978. aastal Belgias kirjutas ta muusika juba filmile "Ühe inimese kontsert".
Pärast üle 20-aastast valdavalt ingliskeelset karjääri andis Arno 1995. aastal välja oma esimese albumi täielikult prantsuse keeles.
Koos Jean-Marie Aertsiga kirjutati 13 kompositsiooni. Album ühendas aktiivselt žanre: tangost jazzi ja bluusini, millele Arno hääl annab alati erilise võlu.
13. detsembril viibis Arno Pariisis, kust alustas ringreisi, läbides Prantsusmaa, Šveitsi ja USA.
Järgmisel aastal mängis Arno filmides. Ta mängis belglase Jan Bukkoy filmis "Cosmos Camping" vetelpäästjat. Peagi ilmus live-album Arno En Concert (À La Française), mis sisaldas tema turnee parimaid hetki.
1997. aastal ilmus ka ingliskeelne album, mis oli mõeldud ainult USA turule.
Uus meeskond – uus stiil
Charles Et Les Lulusest liikus Arnaud edasi Charlesi ja White Trash Bluesi juurde. See juhtus 1998. aastal. Uue bändi muusikas domineeris stiil, mis jäi roki ja bluusi vahele.
Nüüd esitas Arno rohkem kaverversioone, millest on saanud tema loomingu lahutamatu osa.
1999. aasta augusti lõpus ilmus uus album A Poil Commercial, mis on salvestatud bluus-roki stiilis, see plaat rõhutab taaskord õrna ja atraktiivse laulja häält. 170. aastal toimus 2000 etendusega ringreis.
26. veebruaril 2002 naasis Arno albumiga, mis oli kombinatsioon laulja kahest algusest – rokist ja armastusest.
Charles Ernesti CD-l oli veel 15 akustilist lugu, sealhulgas duett Jane Birkiniga (Elisa) ja kaverversioon Rolling Stonesi teosest Mother's Little Helper. Peagi alustas ta ringreisi, külastades 8. märtsil Pariisi Olympia kontserdisaali.
2004: French Bazaar album
2004. aasta mais andis Arno välja oma teise, prantsuse keeles kirjutatud albumi. French Bazaar pälvis 2005. aasta Victoire de la Musique auhinna "Aasta parima poproki albumi" eest.
Arno lahkus 23. septembril 2004 Arno soolotuuril ja esines kuni 23. maini 2006. Montreal, Quebec, New York, Washington, Moskva, Beirut, Hanoi – Arno rändas mööda maailma peaaegu 1,5 aastat.
Aeg-ajalt tegi ta pause, mis võimaldasid tal erinevate meeskondadega koostööd teha. Eelkõige osales ta Nino Ferreri pühendusalbumi Ondirait Nino salvestamisel.
2007: album Jus de Box
Arno plaat kandis nime Jus de Box, "sest see on selles mõttes nagu jukebox, et iga lugu erineb järgmisest," selgitas laulja.
Prantsuse, flaami, inglise ja Oostende (Arno emakeel) – see 14 laulust koosnev album andis aukoha mitmekeelsusele.
2008. aasta märtsis mängis Arno peaosa Samuel Benchetriti prantsuse filmis "I Always Dreamed of Being a Gangster". Siin mängis Arno ennast koos Alain Baschungiga. Kõik stseenid on puhas improvisatsioon.
Mõni nädal hiljem salvestas Arnaud laulu Ersatz duetina koos Julien Doréga oma esimese albumi jaoks. Julien ise sai kuulsaks tänu telesaatele La Nouvelle Star.
2008: Cocktail-albumi kaaned
28. aprillil naasis Arno oma projektide juurde, kui ilmus album Covers Cocktail. Albumi kaane lõi 100% laulja ise, kes oli otsustanud avaldada austust oma sõpradele.
Alates aprillist on flaami laulja tuuritanud Luksemburgis, Belgias ja Prantsusmaal peamiselt festivalidel, et esitleda oma uusimat loomingut.
2010: Brussldi album
Prantsuskeelne bluusman naasis 2010. aasta märtsis uue albumiga Brussld. Plaat käsitleb Brüsseli kosmopoliitilisust, linna, kus ta elas 35 aastat.
Seega kuuleme tekste flaami, prantsuse, inglise, araabia keeles. Arno on plaadilt laule esitanud alates 2010. aasta kevadest. Ta esines 1. juunil Casino de Paris’s, 18. juunil Londonis ja uuesti Pariisis 8. novembril.
Samal aastal näitas Euroopa bluusman, et on endiselt mängus, kui avaldas remiksi oma hitist Putain, Putain by Stromae. Kaks muusikut esinesid samal laval veel mitu korda ka Victoires de la Musique’i auhindade jagamisel 2012. aastal.
2012: Future Vintage album
Arno on tagasi rokiplaadiga – tume ja karm. Selle 12. stuudioalbumi puhul tegi Arno koostööd legendaarse produtsendi John Parishiga.
Nimi Future Vintage viitab irooniliselt meie aja kinnisideele mineviku asjadega. Arno on mitmes intervjuus tauninud rokenrollimaailma konservatiivsust.
2016: album Human Incognito
Poolel teel bluusi ja romantilise roki vahel selle albumi avalugu I'm Just an Old Motherfucker ("I'm just an old motherfucker") koondas iseenesest kogu Arno loomingu. Siin on kuulda mitte ainult vokaali, vaid ka belglase meeleheitlikku huumorit.
